Järgnevad jutud kaheteistkümnest erinevast kahtlusest väärivad kindlasti läbilugemist. Autor tunneb sügavuti eluvaldkonda, millest kirjutab ja kohati jõuab tema looming tragikoomika heale tasemele. Erinevate tegelaste siseelulisi varjatud külgi on avatud kaasaelamisega, kujundid on psühholoogiliselt veenvad. Lood on följetonistlikud ja leiavad kindlasti oma lugejaskonna kasvõi tuhandetesse ulatuva juristidekorpuse liikmete seast, kelledest paljud tunnevad Feliks Luiksaart kas isiklikult või ühiskondliku juristimaine järgi.

Raamat on teatavas mõttes isegi unikaalne, sest puudutab niiöelda seestpoolt vaadatuna nõukogude okupatsiooniaegsete provintsinomenklatuuritegelaste hingeelu, mida läheneva impeeriumilõpu aimus psühholoogilise valulikkusega tabab.

Iga loo peategelane on keegi nõukogudeaegne võimur, peamiselt juristiharidusega või -ametikohal, kuid muidugi ei puudu ka partei, julgeoleku ja miilitsa kohalik tipptegelinski. Neile kõigile on ühine mingi seesmine piiratus või isegi infantiilsus, mis on paradoksaalsel kombel vastuolus selle näilise võtmepositsiooniga, mida üks või teine neist eelmises nõukogude ühiskonnas etendas.

Priit Uring, kirjanik