Mida sina viimati kahetsesid? Kahetsust tunnevad kõik, olgu see siis millegi tegemise või tegemata jätmise pärast. Daniel H. Pink, menukite „Millal“ ja „Liikumapanev jõud“ autor, korraldas 2020. aastal Ameerika kahetsusuuringu American Regret Project, milles võttis selle universaalse emotsiooni lähema vaatluse alla. Negatiivsed tunded on terve aju ja küpse mõtteviisi tunnus, samuti väidab Pink, et mõõdukas kahetsus muudab meid paremaks, kuna annab eelduse õppimiseks ja arenguks.

Kui meenutame ja isegi võimendame oma varasemaid vigu, aitab see edaspidi langetada paremini läbi kaalutud otsuseid, kasvatada sihikindlust ja parandada sooritust. Negatiivsete tunnete allasurumine lükkab vaid edasi nendega silmitsi seismise hetke ja loob pettekujutelmi, hea pole ka teine äärmus ehk neile tunnetele täieliku voli andmine – see võib viia meeleheiteni. Ennekõike on tundeid tarvis analüüsida, et nende tekitatud ajutine stress enda kasuks pöörata. Võti seisneb tasakaalu leidmises: kuidas käsitleda kahetsust võimalusena õppetunniks, ilma et see meid määratlema hakkaks? Iseennast ei ole vaja vigade tõttu mitte hukka mõista, vaid õppida aktsepteerima.

Rohkete kahetsusuuringust pärit näidete najal on Pink paigutanud kahetsused nelja kategooriasse, millest joonistuvad omakorda välja neli peamist inimlikku vajadust: stabiilsus, areng, headus ja armastus. Selgub, et tuumkahetsused on koondunud just käest lastud võimaluste ja täitmata jäetud kohustuste ümber. Kahetsusele õigesti lähenedes on aga võimalik jõuda täisväärtusliku eluni, sulandades meie ees laiuvad kohustused ja võimalused sujuvalt ühte. Autor pakub välja hõlpsasti järgitavad võtted, mis aitaks meil kiiremini ja tõhusamalt endale seatud eesmärkide poole pürgida.

Me kas kahetseme minevikku või muretseme tuleviku pärast umbes poole oma ärkveloleku ajast. Ent päris tubli osa kahetsemisest pole sugugi kahjulik, pole mingi ebasoovitav kõrvalekalle teekonnalt parema elu poole. Kahetsemine on inimeseks olemise loomulik osa ning võib toimida nii kompassina kui kütusena õppimisele. Ehk lihtsamalt: kahetsemine mõistlikul moel võib üllataval kombel teha meist paremad inimesed. Hoiad käes igavesti head raamatut, mis ühelt poolt lohutab ja normaliseerib kahetsemist ‒ me kõik ju teeme seda. Teiselt poolt annab ta kahetsemisele uue tähenduse ja praktilise väljundi, kuidas sellest „pahest“ saab teha toetava reisikepi oma teekonnal.