Lüürika, milles rahvapärimus põimub kaasaja linnaolustikuga

Mida oled kaotanud ära?

Ma ei tea. Vahest õlekuhja,

kollase varjupaiga,

oma kaksteist suve,

ühe hullu herilase,

kes aastaid on elanud mu peas,

sumisenud, ära lahku, ära lahku,

uljalt eksleb vaid roheline leht.

Võimalik, et midagi muud,

vahest ühe jõe,

linaleotaja,

maailmaränduri,

mu Simson-juuste ujutaja,

mu jalast mudasaabaste pesija,

mu porisärgi rebija,

jah, ühe jõe,

vankriga läbi silmapiiri sõitva

vägijalgse kellamehe,

mu ihuveed,

mu haavad,

mu voogava masenduse,

maailmad maailmas,

su käe, mis kutsuks mind koju,

-- -- -- -- -- -- -- --

ei tea, ei saagi teada.