Suurtel revolutsioonidel on muidugi ka suured varjuküljed. Ometi on selge, et Eesti riik võis tekkida alles 1917. a. hiiglalõõmas. Visa tööd eesti rahva paremaks tulevikuks tehti ammu. Aga Eesti riigi müürid hakkasid pasitma alles 1917. a. kõues ja tormis.

Jüri Vilms oli 1917. a. populaarseim kuju. Suurepärane kõneleja ja väsimatu ajakirjanik selle sõna paremas mõttes; täis noorustuld ja hoogu, kuid küllalt tasakaalukas; kui inimene – elurõõmus ja armastusväärne, pikakasvuline ja imposantne – niisugusena püsib ta meie mälestustes ja läheb ajalukku.

Rahvastele luuletatakse vahel legende ja luuakse müüte. Eriti meie ajal. Jüri Vilmsile seda ei ole vaja. Ta oli ise oma aja ilmutus. Ta hukkus oma kuulsuse tipul.

Ajalugu tunneb inimesi, kelle tööd ja teeneid ei eita keegi, kuid kelle lähedal olla on teistel raske või ei ole üldse ruumi. Jüri Vilmsi kõrval oli radikaalse intelligentsi hulgas teisigi, keda sooja sõnaga mälestada on eesti rahval küllalt põhjust. Ja Jüri Vilms teadis väga hästi, et mõtted, mille eest ta võitles ja millega ta hulki tiivustas, ei olnud tema leiutis. Isegi oma ideid armastas ta enne nende teostamisele asumist harilikult kontrollida. Kui need heaks kiideti, alles siis läks ta ja “lõhkus”.

Temaga jagasid oma paremaid mõtteid isegi temast vanemad tegelased. See hulkade lemmik oli ühtlasi ka oma kaastööliste pailaps.