Ühel hommikul, kui kaelkirjak üles ärkab, pole tal enam kaela. Pea on tal õlgadel, aga seal vahel pole mitte kui midagi. Ta ei tea, kuhu ta kael on kadunud, ja ta asub seda kõikjalt otsima. Kunagi varem pole ta oma kaela peale mõelnud, kuid nüüd ei suuda ta muust enam üldse mõeldagi.

Kaelkirjak märkab, et kõigil loomadel on ühtäkki kael, isegi ritsikal, lehetäil ja konnal. Loomad kannavad oma pikka kaela uhkusega või siis tunnevad selle pärast piinlikkust, nad vaatavad kaelkirjaku peale ülevalt alla või on neil tema kohta ütlemist.

Rohutirtsu poes on müügil lai valik kaelasid. Kaelkirjak aga tahab vaid ühtainust asja: omaenda kaela tagasi saada.