Kuigi A. C. Doyle’i loomingus on tuntuimad ta Sherlock Holmes’i lood ning ise hindas ta parimaks oma ajaloolisi romaane, on seal eriline koht ka fantastilistel teostel. Neid hakkas ta kirjutama alles siis, kui ta oli juba tunnustatud kirjanik. Tõsi, neis pole küll ei julgeid tehnilisi prognoose, ei kirkaid tulevikukangastusi ega teravaid sotsiaalseid probleeme, mis huvitasid Jules Verne’i ja Herbert Wellsi, kuid terava teadlasepilguga nähtud fantastilised pildid loodusest, eelajaloolistest loomadest ja ookeani põhjas elavaist muinasjutulise Atlantise elanikest pakuvad siiski suurt huvi ning tõelist naudingut.