Ülemaailmsete võrgustike ajal on öö ainus paik – just nimelt paik: maakera varjukoht –, kuhu ei tungi lömastava massina globaalne infotulv. Öö oma toas, oma voodis, oma silmalaugude alla peidetuna. Tegelikult paistab päike ka sinna. Öö vari on planeedi väike suletõmme ääretus kosmilises siras. Kuid seal saab hinge tõmmata. Kaugete ööde hingetõmmetest sünnivad uuesti möödunud päevad, milleks me neil öötundidel jõudu kogusime ja millest meile järgmised ööd puhkust pakkusid. Tundub nagu sünniks päike uuesti varjust, mille ta planeedi tagaküljele heitis. Nagu oleks iga varjav öö pisike lisanduv vitamiin päikese lõputusse energiavaramusse.

Käesolevas raamatus kirjutab autor ja Tartu Ülikooli õppejõud Lauri Pilter (sünd 1971) oma kaaslastest öös.