"...Milleks on inimesel nii vastik tähelepanuvõime? Aita keerleb üksinda keset saalipõrandat, heidab käsivarsi bravuurikalt üles, unustades, et tal on liiga lühike seelik. Lühike nagu söögipalve ja selle alt paistab alusseelik. Heleroosa, atsetaatsiidist, muidugi, need odavad asjakesed venivad koledasti välja.

Ära ole õel, Küllikki, ega nooremõpetaja palgast osteta sekspesu.

Toominga Jüri kummutab jälle klaasi. Ei tea, mis selle kena vanapapi sisse on läinud, vanasti ta selline polnud. Temagi on aukülaline, praegu juba pensionil.

Noobelite abielupaar tülitses. Seda polnud siia kuulda, ometi taipasin seda nende näoilmetest. Oeh, sellest pole aastatki, kui tantsisin nende pulmas. Kas juba...?

«Sa oled nii üksi jäänud?»

Võpatasin ja Mati Uusen naeris poisilikult. ..."