Miks küll mina, Viola Tarakanova, ei oska öelda „ei”? Mind kutsus külla minu raamatuid varjunime Arina Violova all avaldava kirjastuse suhtekorraldusosakonna juhataja ja juba ma seisangi, pitsakarp kaenla all, tema maja ees. Peagi selgus, et uks on lahti ja maja… tühi. Äkki nägin aknast, kuidas oimetut Verat kannab õla peal minema… libahunt!Mõistagi tehti mulle kohe selgeks, et need on üksnes erootilised mängud, kuid järgmisel päeval leiti Vera surnuna! Ta hukkus ööl vastu viieteistkümnendat detsembrit ja selgus, et juba kolmas aasta järjest sellel kalendris üldsegi mitte tähtsana märgitud päeval tapab keegi naisi, keda ühendab vaid üks tunnusjoon ? eri värvi silmad.Selliseid naisi peetakse seniajani nõidadeks! Juurdlust toimetab minu endine mees Oleg Kuprin, seepärast on kõigest enne teda teadasaamine mulle auasi! Kuid kõigepealt pean täitma kirjastuse tavatu palve ? abistama oma truud fänni Ivan Zaretskit. Mees tahab korraldada varakult… omaenese matused!