Liisi Ojamaa uus luulekogu on mingis mõttes samas meeleolus nagu eelmised - Liisi on endiselt linnaluuletaja, kes tajub linna päikeseloojanguid, valguse ja varju vaheldumist, rütmi ja meeleolusid. Võiks siiski öelda, tumedam pool ja vari on ennast rohkem tunda hakanud andma ja enesehävituslikke meeleolusid on rohkem kui varasemates kogudes. Kõik see on aga valatud tundlikku ja kaunisse vormi, mida tänapäevases luules väga sageli ei kohta -  "Läheme edasi, lähewad mööda. Heleneb taewas. Hommik on hall. Tulewik lähemal on iga ööga. Jõgi rõhub asfaldi all."