Sürrealist-erakpoeet Marko Kompuse luulekogu.

-----------------------------------------------------------------------------

surnute juured on alati vikat ploomipuus,

alati, kuigi november oma kyynte valged ahjud

tõlgib tilk-tilga järel (mida saakski

öelda jõgede vagad lokid), eemaldab gnostilised põlved,

sunnitult kyll, kylmad sõnajalavankrid

möirgavad õnnitlusi – okastraatraadio otse luuni...