Ekskursioonina üles ehitatud raamatu peamiseks autoriks on ajaloolane Robert Nerman, uuemast arhitektuurist kirjutab teose toimetaja, arhitektuuri- ja disainikriitik Karin Paulus. Raamatu kujundajaks on Martin Rästa, põhiliseks fotograafiks on Arne Maasik, kes pälvis 2005. aasta loomingu eest maineka Eesti Kultuurkapitali preemia.

"Jalutaja teejuht" viib uitaja Kalamajja, Pelgulinna, Koplisse. Kunagisest kaluriküladest, töölisasumitest ning heina- ja karjamaadest on saanud Tallinna süda. Võrreldes vanalinna ning Kadrioruga on endistes agulites väga palju ehedust. Ei mingit teemaparki, vaid maagilised tagahoovid, rohtu kasvanud jalgrajad, supelrannad, turud, edukad ettevõtted.

Vaatluse all on paikade ajalugu läbi inimeste, sündmuste ning ehitatud keskkonna. Tee äärde jäävad näiteks vesilennukite angaarid, tsaariaegsete laevaehitustehased, Patarei vangla, ontlikud "Oma Kolde" elamud, barakid, pargid, stalinistlikud kortermajad ning viimased katsed lõimida uut ja vana esteetikat (nagu Vabriku 33, Art Depoo, Härjapea 14).

"Põhja-Tallinn" on väga ebaõiglane linnaosa nimi, kuna ta ei ütle midagi selle vastuolulise, ikka veel salapärase urbaanse segasumma kohta, mis tema taha peitub. Põhja-Tallinnat võiks

võrrelda Tallinna mitteteadvusega, mida teadvus üha järjekindlamalt katta püüab – ning vastupidi inimteadvusele on seal tõesti võimalik ringi jalutada," arvab kirjanik Jan Kaus.

"Peale Tallinn-Peterburi raudteeliini avamist 1870. aastat said mereäärsed alad Põhja-Tallinnas pilgeni täidetud vabrikute, sadamaehituste, elumajade kvartalite, parkide, kalmistute ja kõige muu linnaelu juurde kuuluvaga," selgitab kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa. "Looduse ja inimtegevuse sümbioos ning sajandite pärand annavad piirkonnale kordumatu ilme ning tohutu arengupotentsiaali."