Vene «teiseks Walter Scottiks» nimetatud Ivan Lažetšnikov (1792-1869) oli juba kirjutanud ajaloolised ja palju kõmu tekitanud romaanid «Vene ohvitseri sõjaretkekirjad» (1820) ja «Viimane Novik» (1831-1833), kui ta alustas 1833/34.a. talvel uut ajaloolist romaani «Jäämaja», kus ta üritas taaselustada keisrinna Anna Ioannovna sünget ajastut (1730-1740) ning «Volõnski asja». Ajaloolise tausta tabamiseks töötas ta läbi hulga dokumentaalseid materjale tolle aja kohta. Samas mõjutas autorit ta oma kaasaeg, värsked mälestused Napoleoni sõdadest ja dekabristide ülestõusust. Seetõttu polegi romaani ülesehitus lihtne. See on üks esimesi vene ajaloolisi romaane, mis reprodutseerib kaunis täpselt Anna Ioannovna ajastut, kuid samas peegeldab 1820-1830-ndate aastate jooni ning seetõttu paljudes asjades ajaloolisest tõest kaugele kaldub.