Ivan Neljas oli üks omapärasemaid tsaare Venemaal. Autor näitab teda tahtekindla valitsejana, kelle sihiks oli tugevdada ja laiendada Moskva riiki, kindlustada Moskva suur-vürstiriigi juhtivat asendit teiste Vene vürstiriikide hulgas ning tsaari ainuvalitsuslikku võimu osastisvürstide bojaaride üle. Kaasahaarav ja põhjalik mahukas romaan.

I raamat. Moskva on sõjakäigul

"Otse bojaarimõisa kohal jäi õhku seisma tulesammas. Vagad hullud karglesid ja nutsid.

Rändavad sandid ennustasid sõda.

Mungad - maailmalõppu.

Sünged vanataadid - nälga.

Kõik hädaldasid ja kaebasid. Kuid surra ei tahtnud keegi. Tuli ilmsiks suur huvi elu vastu.

Ja just nagu õnnetuseks sõitis bojaar Kolõtševi pärusmõisasse sõjaasjade prikaasist turjaks noor mees, kelle veidi piklikud silmad väledasti ringi jooksid. Ütles enda olevat tsaari saadiku - mõisnik Vassili Grjaznoi. Ilmus mõisa valdaja bojaar Nikita Borissõtši ette ja hakkas pärima, kuidas on lood "varustamisega": "Kui palju on meestest ja keda nimepidi bojaar sõjaväkke välja paneb, kui vaja peaks tulema?"

Kolõtševi mõisa külad ja sõõrumaad lõid lainetama. Taadid said vahvust - oh sa mu meie! Läks lahti lai jutt ammuaegadest lahingutest. Noortel lõid silmad särama: süda kiskus vabadusse, võitlusväljadele.

..."

II raamat. Meri

"Vaiksed, arglikud tähisööd ...

Moskva väravas kuulatavad ratsavahid erksalt iga vähematki sahinat ja vahivad teraselt pimedusse. Peas keerlevad neil ärevad mõtted.

Sõda! Kuningas Sigismund läkitab siia oma hulguseid tsaari teenreid Moskvast ära meelitama ("ükskama kõik, ikkagi te ei võida!"), rahvast tsaari vastu vihale ajama ... Need nuusivad mööda kõrtse, turu peal. Jumalakodadesse, kloostritesse - sinnagi poevad sisse ... külvavad tasapisi mässumeelt.

Iidamast-aadamast saadik on teada: millega ei saa hakkama kurat, sellega tulevad toime tema kannupoisid!

Juba ongi ilmsiks tulnud kõhkleva meelega rahvast - põgenevad Poolasse, vaenlaste manu ... Imelik lugu! Ei põgene vaene mees mõisniku ikke alt, vaid lasevad jalga nimekad, suurtsugu isandad, tsaari teenijad ... Mis häda küll neil on? Veider lugu! Ja kuhu jooksevad? Kelle juurde?!

..."

III raamat. Neeva kants

"Hoogsalt tiibadega vehkides laskus harksabakull laiavõralise männi okkalistele okstele.

Tsaar Ivan lükkas järsu käeliigutusega pooliku õllekannu eemale. Astus aknale lähemale, tõstis käe päikese kaitseks silme ette.

Kull sirutas ennast. Valvsalt libistas ta pilgu üle okaspuupadrikute Kremli kinkude nõlval.

Tsaarile tundus, et lind selle uhke sirutusega naudib oma üksindust.

"Mõistmatu olevus!" tuli pilklikult üle tsaari huulte.

Tõsi küll, ka tema, tsaar, on käskinud selle ärklitorni ehitada selleks, et viibida siin ülal üksinduses, eemal bojaaridest, djakkidest, perekonnast, - kuid kas Moskva tsaar saaks elada ilma inimesteta?

Ja justkui endale õigustust otsides mõtles ta, et tema, tsaar, on kaugel sellest, et ennast maailma eest peita; seda torni, kuhu ta on üksindusse tõmbunud, ei tohi nimetada teisiti kui "mõtiskluste torniks".

..."