Tuhande üheksasaja kaheksakümne kaheksandal aasta kevadtalvel hakkas mu isa kurtma väsimust. Seni oli ta vaatamata oma seitsmekümne seitsmele eluaastale olnud terve ja energiline. Väsimusest hoolimata läks isa endiselt iga päev jalgsi Mustamäelt kesklinna tööle ja liikus ka päeva jooksul palju ringi. Seepärast arvasin ma, et küllap on väsimus tingitud lihtsalt kevadisest vitamiinipuudusest, pidasin aga siiski plaani, kuidas isa riigitööl käimisest loobuma meelitada. Olime sellest ka varem rääkinud, aga seni tulemusteta.

Tegelikult mõtlesin ma oma isale harva. Mina elasin nüüd Tartus, tema Tallinnas, meil mõlemal olid omad tegemised, omad kohustused. Kohtusime põgusalt vaid kord kuus, kui sedagi. Sellest piisas täiesti. Isa olemasolu oli minu jaoks midagi nii endastmõistetavat, et polnud vaja sellele eraldi tähelepanu pöörata. Tarviduse korral võisin ju alati Tallinna helistada või isegi kohale sõita.

Oli kummaline aeg. Miski liigutas end kusagil sügavuses, kevaderahutus, aga ka veel midagi muud. Teisel veebruaril, Tartu rahu kuuekümne kaheksandal aastapäeval blokeeriti Tartus Vanemuise tänav busside ja miilitsaahelikega, inimesed nägid esimest korda enda vastas kumminuiasid, kaitsekilpe, verekoeri. Sellest räägiti palju ja ennustati mitmeti, aga aprillis, muinsuskaitse päevade ajal, olid Tartus erakordselt leebed kevadilmad. Linn oli rahvast täis, palju oli tuttavaid, aeti juttu, arutati päevasündmusi, vaadati vanu kroonikafilme, mälestati purustatud ausambaid, ehitisi, inimelusid. Õhtuhämaruses läks ülikooli peahoone eest liikvele tõrvikurongkäik, meeleolu oli rõõmus ja ülev, lauldi, hõigati loosungeid, rongkäigu peas lehvisid lipud: sinine, must ja valge – eraldi veel. Endise EÜSi maja ees peeti esimesed avalikud isamaakõned üle mitmekümne aasta.