Sari: Loomingu raamatukogu nr 37.

-

Traat kirjutab justkui konventsionaalselt kolhoosielust, aga peategelane Ollimar on veidralt nihkes (ehk siis kuulsast kuldsete kuuekümnendate vaimust kantud tegelane – tol ajal polnud keegi tavaline ja muru oli roheline), tahab teine jõhkralt aus olla ja pühenduda masinatele. Ja saab selle eest karistuse – peale õnnetust voolab silm välja. Aga mees ei jäta, lõhub aga sildu enda järel ja kaotab vist usu tulevikku. Sotsrealistlikku vaimustust tegelasgaleriist ei leia, inimestes puudub säde, positiivne energia – heal juhul paneb karjerism silma särama (nagu telemees Ükspuul); aga muidu loidus, loidus (Siberist tagasitulnud ja taludest ilmajäänud keskmisest kolhoosnikust õnnetumad, või noh, natuke kahjulik element). Ollimari ja Elna suhe on nii krobeline ja idutu, et Pilcheri austaja hüppaks selle lugemisel meeleheitest peaga vastu seina. Ja milline müstiline lõpp. Ja Kreatiivmootor laulab “ih, äh, uh, äh, irratsionaalne!”.

-

Trükiarv 22000.