LÄTE

Mäejärsakul vajunud õlalt

on sinava lume mantoo,

vett piimana voolab nüüd ülalt

maa paljastest rindadest – joo!

Maa rinnast, ta kumedast kaljust –

kui muusika – allikas keeb,

maa südant kui hõbedast kuljust

ses kuuled, see januseks teeb;

kui janune laps ema rinnust

sa jood sellest allikast maas...

Kui komistad, väsinud rännust,

uut jõudu maa lätteist saad taas.