Luulekogu.

Tõrva mu paat, säti vetele vene,

punased purjed sa heiska ja sõua

sinna, kus sinises kauguses sirendab saar.

Vahemerele igatsen taas.

Sinu kiharaid, silmituid-sõnatuid lauseid,

sinist, mis vete põhjani vaob.

All sügavkollase kuu silitan vetesse võrgud,

koidikul loomus saab paati.

Ka näkineid.