1934. ja 1935. aastal kirjutas Marie Podrätšikova oma sugulase Feodor Vanahundi ( setopäraselt Vanahundi Höödor) käest üles 176 juttu ja muud pärimust. Petserimaal Lõtina külas elanud Vanahunt oli ilma ja inimesi näinud mees, kellel oli ümbruskonnas hea jutuvestja kuulsus. „Seto kirävara“ sari teeb esindusliku valiku selle seto mehe juturepertuaarist laiemale lugejaskonnale kättesaadavaks.Vanahundi meisterlikult pajatatud jutud, mida säilitatakse Eesti Rahvaluule Arhiivis, on žanriliselt kirevad – siin leidub nii klassikalisi legende, muistendeid, imemuinasjutte, novellmuinasjutte ja naljandeid kui ka pajatusi, moodsaid linnajutte ja anekdoote. Vanahundi jutud peegeldavad suurte muutuste aega: mõnes jutus sõidavad juba autod ja vändatakse kinofilme, mõnes jutus aga kardetakse vanakurja või elluärganud kooljat. Vanahunt mõistab vanade tavade ja usu üle nalja teha, teisalt aga rääkida jutte, mis õpetavad esivanemate kombeid meeles pidama. Vanahundi jutupärandist ei puudu ka seksuaalhuumor, mis kuulus ilmselt eriti meeste juturepertuaari.

Juttudele on lisatud Marie Podrätšikova ja Feodor Vanahundi biograafiad, mille on kirjutanud Vahur Aabrams.

Raamatu on koostanud ja toimetanud Andreas Kalkun.