See raamat kõneleb eesti kirjanduse moderniseerumisest ning eestlase eurooplaseks saamisest läbi 20. sajandi. Raamatu keskmes on kirjandusmanifestid, kirjanduslikud programmid, kirjanduslood, kirjandusõpikud jms, mille abil kirjutajad soovivad vallutada ja hoida kirjanduselus kirjanduslikku võimu.

Raamat koosneb kuueteistkümne aasta jooksul (2005–2021) kirjutatud kahekümnest artiklist ja esseest, mida ühendavad n-ö perekondlikud sidemed. Tekste läbivad kesksed vastandused ja probleemid, mis on põhjustanud eesti kirjanduses vaidlusi läbi 20. sajandi, tuumaks vaidlus rahvusliku ja individualistliku lähenemise ning eetika- ja esteetikakesksuse ehk elu ja ilo vahel.

Tiit Hennoste on uurinud eesti modernistlikku ja avangardkirjandust, kirjandusmanifeste ning eesti kirjandusuurimise ajalugu. Temalt on varem ilmunud artiklikogu „Eurooplaseks saamine. Kõrvalkäija altkulmupilk“ (2003) ja monograafia „Eesti kirjanduslik avangard 20. sajandi algul. Hüpped modernismi poole I.“ (2016).