Romaan kirjeldab kolme mehe kogemusi ja mälestusi teispoolsuses pärast surma.

«Neid oli seal kolm meest ja nad olid lebanud tol igaviku nurmel juba ilmatu kaua: süngenäone, peaaegu paar meetrit pikk noor leitnant, härjaturjaga noorevõitu pastor ja väike, ara pilguga raamatupookija. /../ Kõik inimlik oli nende puhul juba lõpuni elatud, viimnegi ropendus lausutud ja viimsed head ja halvad mõtted mõeldud. Ei paistnud enam olevat muud kui õnnis tühjus ja igavene tukkumine haljal nurmel. Ainult vahetevahel kajas avaruse kirkusest nagu hõbedase kella kõma, aga seegi nii nõrgalt, et see tundus ainult rõhutavat sealset sügavat hääletust.

Nüüd kostis jälle too hõbedaste ringidena allapoole levinev hääl, mis silitas kõrva nagu jahe vesi noort ihu augustikuu hommikul.

– Jälle on sada aastat läinud!

Sada aastat... Mida tähendas see neile meestele, kes olid saavutanud igaviku? Mitte midagi. Aga nagu kurja unenägu meenutades nende mõtteisse tungis aeglaselt teadmine sellest, mis sada aastat tähendas Maa peal... Uued sugupõlved sündisid ja kasvasid, armastasid, vihkasid, surid... Ikka seesama, aastast aastasse, kuni halastav kuul tegi oma töö või surm saabus rinna valusalt rögisedes... Sada aastat inimelu kuski seal kaugel, väikesel keral, mis igavesti ringi käis.... Ja sada aastat siin: õnnelik hetk, õndsam kui parimgi joovastus maa porisel murul – ainult väike käesirutus, ja sõrmede vahel oli rohukõrs niisama näkitsemiseks või nektaripudel, kui seda tahtsid... Nad vaatasid üles avarusse ja nende meeltes välgatas ebamäärane pilt suurest troonist ja vanast mehest, kellest see kõik oli alanud.»