aeg annab ajatuile varju me lahtume huultest sõnadest suudlustest sõnatustest ja teiste huulte puutumatusest nagu kalurid minevikumerelt mille kuu on ritvadega endiselt külili aknanurgas nagu keha mälestuste nõlvas vanas linnas mis siiski ei maga on hingetõmbed kui vinüülimängija nõelad*armastus on ikkagi sündinud merestsest sireenide hulk on tabamatupärast armastamistnagu tuule laul purjekalkumiseb sireenide üksik orkestermu peas kesk merikarpe*tänase päeva veedan ma üksinduse ruumides valgustundlikult pikas pidulikus reas on mu peal sinaolekud ja lahtuvad märgid pühaveest neil hommikuil mil armastus ja surm on üksteisele nii ligi et nende vahele ei mahu ükski pragu pean silmas sinu silmi oma ihuliikmeis iharais ja peenis