Tõnis Vilu raamatut „Igavene kevad“ võib nimetada vabavärsis romaaniks ? teoseks, mis sobib nii neile, kes otsivad ilukirjandusest uusi jutustamisviise, kui ka neile, kes soovivad lugeda suuri, ajas ja ruumis kaugele kandvaid lugusid. See määratlustele allumatu ˛anriga teos on kahtlemata sütitav eksperiment, aga vormimäng ei varjuta siin mingilgi kombel fantaasiarikast, nägemuslikku sisu. Harva kohtab raamatut, mis suudab kõneleda ühtaegu eepiliselt ja lüüriliselt.