"Hullumäng" on Märten Krossi autobiograafiliste sugemetega romaan – kui tõsine see mäng ikka olla saab? Mõnikord ei pruugi me mõista, kas meie oleme need, kes mängivad või mängitakse hoopis meiega. Tihtilugu toimubki selline mäng mõlemal suunal. Mis juhtus kaheksakümnendate aastate lõpus noorte eesti meestega? Kui paljud neist said meheks Nõukogude armees teenides? Mõned said kogemuse, püüdes armeest kõrvale hoida. Impeerium logises ja korises oma viimaseid korinaid, vähesed tajusid seda, mis tulemas oli. Mida julgemaks läksid rahva ootused vabama tuleviku osas, seda halvemaks tundus minevat noorte eesti meeste vaimne tervis, sest „suure kodumaa” kaugetesse soppidesse või koguni Afganistani sõtta sattumise vältimiseks ei peetud paljuks isegi hullu mängida. Kuigi 1980. aastate lõpus tekkis Eestis kollektiivne lootus muutustele, tuli paljudel noortel meestel ikka veel silmitsi seista kohustusliku ajateenistusega. Samal ajal kui „väljas” keeb elu, pendeldab noor muusik Hendrik mitu aastat Tallinna ja Riia hullumajade ja sõjaväe osakondade vahel, olemata kindel, kas tal õnnestub lõpuks võim üle mängida. Või mängib võim tema üle.