Milline hakkaks maailm välja nägema, kui praegused protsessid jätkuksid veel mõnda aega senist viisi? Seda näitab Andrei Ivanov meile läbi detektiiv Allen Holmi ja sõjareporter Bekim Strada silmade. “Hotell Magritte” leiab aset sõdadest, pandeemiatest ja poliitilistest kataklüsmidest laastatud Euroopas, mis on vaid natuke ängistavam kui meie tänane tegelikkus. Holm ja Strada kannatavad ühtaegu raskete mälestuste taaga all, ent samal ajal otsivad enese seest ka tagasipääsu helgemasse minevikku, proovides vabaneda mürkidest, mis on täitnud nii nende endi kehad kui ka selle nihkes maailma, mis neile on alles jäänud.

Ceci n’est pas un hôtel, ütleb silt hotelli vestibüüli seinal romaanis, mis viib lugeja düstoopilisse lähituleviku Euroopasse, kus miski pole päriselt see, millena ta esmapilgul näib. „Hotell Magritte” on ühtaegu eksimatult Ivanov ja samas midagi täiesti ootamatut — lugu, mis muudab kuju just siis, kui lugeja arvab end selle ära tundvat.

— Tarmo Jüristo, kultuurikriitik

Lähituleviku maailm, mida on kirjeldatud uskumatult, lausa füsioloogiliselt tajutava usutavusega, nii et see samaaegselt hirmutab ja tõmbab kaasa… See on hoiatusromaan, äratundmisromaan, romaan kui maagiline katse hoida ära ja kaitsta. Justkui oleks nii, et kui jutustada kellelegi ümber oma painaja, ei saa see enam kunagi teoks. Võib-olla selles seisnebki meie ülesanne: vaadata tulevikule silma, et sedasi peatada tänase päeva hukatuslikud arengud.

— Julia Aug, näitleja ja lavastaja