Edith jõi ahnelt oma teed, aimamata, et antud oludes nii kauge, nii tavatu mõttepingutus oli pannud tema põsed õhetama ja silmad särama. Tavalisest kõvast krunnist välja libisenud juuksed tilpnesid lahtiselt tal kaelal ja kärsitu liigutusega tõmbas ta välja viimasedki päästvad juuksenõelad, lükkas sõrmedega läbi juuste ja laskis need langeda näole. Teda kergelt prunnis huultega takseeriv härra Neville noogutas.