Kui Jon Krakauer 1996. aasta 10. mail varsti pärast keskpäeva Mount Everesti tippu jõudis, ei olnud ta viiskümmend seitse tundi maganud ja tuikus hapnikupuudusest. Siis kui tema alustas 29028 jala kõrguselt pikka ohtlikku laskumist, rühkis 20 teist mägironijat alles tipu poole. Mitte keegi ei pannud tähele, et taevasse hakkasid kogunema äikesepilved. Kuus tundi hiljem ja 3000 jalga madalamal varjus Krakauer 70-sõlmese tormi ja silmanägemist võtva lumetuisu käest telki, ise külmumas ning väsimusest ja hapnikupuudusest hallutsinatsioonides, kuid väljaspool ohtu. Järgmisel hommikul sai ta teada, et kuus kaasronijat ei jõudnud laagrisse tagasi ning pidasid nüüd lootusetut heitlust elu eest. Kui torm lõpuks vaibus, oli viis neist ilmselt surnud ja kuues nii kohutavalt külmunud, et ta parem käsi tuli amputeerida. «Hõredasse õhku» on jutustus Everesti ajaloo kõige ohvriterikkamast hooajast, mille autoriks on tuntud ajakirjanik Jon Krakauer. Saanud ajakirjalt Outside ülesande kirjutada mäe järjest suuremast kaubastumisest, sõitis vilunud mägironija Krakauer maailmas lugupeetud kõrgmäestiku giidi Rob Halli kliendina Himaalajasse. Rännuhimuline 35-aastane uus-meremaalane Hall oli aastatel 1990-1995 neli korda Everesti tippu jõudnud ja viinus sinna ka 39 mägironijat. Halli meeskonna kõrval tõusis mäele ka teine giidiga ekspeditsioon, mida juhtis Scott Fischer -- neljakümneaastane legendaarselt tugev ameeriklane, kes tõusis 1994. aastal hapnikku kasutamata Everesti tippu. Kuid ei Hall ega Fischer elanud üle perutavat tormi, mis neid 1996. aasta mais tabas. Krakauer uurib, miks tõmbab Everest endale nii paljude inimeste, sealhulgas ka tema enda tähelepanu, sunnib neid unustama ettevaatust, ignoreerima armastatud inimeste muret, taluma sellist vaeva, võtma sellist riski, tegema selliseid kulutusi. «Hõredasse õhku» on pealtnägija jutustus sellest, mis juhtus maailma katusel. Põhinedes faktidel ja vahetutel emotsioonidel, on see raamat oma valdkonna erakordne saavutus.