Sadu leidis meid

veel enne jõge

lapse häälega hirm

minus karjus

keset õuduseks looklevat nõge

huulilt pakkusid

lohutusmarju

blondi patsiga Välk

Kõue pruut

kiskus kaskede kohevaid lehve

sinus endas

midagi uut –

ei olnudki

ürg ainult ehtne

nõnda lähedal olid su õlad

laia varjuna tuulte eest

kaitseks

Enda

andsid

ja sõnad

ära karda

varsti jääb vaikseks.