Pöörasin kiiresti pead ja vaatasin autoaknast välja. Päikseline juunitaevas peegeldus helesinisel veepinnal; taamal mäejalamil laius roheline väli, mida piirasid kahelt poolt tihedad metsatukad. Lamedal mäerinnakul seisis keset kaski maja nagu hall viirastus. See oligi Hõbemägi. Selle taga kerkis sinakashall Abenaki nagu majesteetlik dekoratsioon. Majas elas naine, kes oli kunagi olnud muinasjutuliselt ilus ja kes ikka veel valitses kindlakäeliselt oma perekonda kordagi oma valdustest lahkumata. Kummalisel kombel ei tundnud ma Hõbemäge nähes ei vaimustust ega ühtekuuluvustunnet, vaid ainult kerget hirmu. Tol hetkel ei osanud ma muidugi aimata, kui palju mul tuleb veel hirmu tunda.