Luule algus on laulus. Pärast aastaid vabavärssi taasavastasin riimi. "Hõbehundi" luuletused räägivad armastusest, otsivad inimliku õnne allikaid, maadlevad keskeakriisiga, imetlevad loodust ja pürgivad lootuse poole.

Olen märganud, et inimestel on nende luuletustega lihtne suhestuda. Nii laulduna kui lugedes. Mõnda neist esitan ise, mõne on juba pärismuusikud üles korjanud.

LUMI

Siis ma vaatasin välja –

sisse hingasin lund.

Lumi. Ikkagi nälga

tundsin saamata und.

Mees, kes polnudki meheks

kasvada osanud veel.

Keegi siin hulluse keskel.

Rakkude võõras keel.

Hirmusegune selgus.

Vaatasin võõrana mind.

See polnud minu elu.

See polnud minu linn.

Teki all hõõrusin käsi –

möödunu külmus, et võiks

sellest mõtelda hästi,

jõuab kui kohale kõik.