"Autokastis oli tunda teravat magusat loomalõhna. Karu tõmbus kartlikult tagumisse puurinurka, ta silmad läikisid mööduva laterna kumas nagu elavhõbedatilgad.

-

Mati seadis endale kasti istumise alla ja keeras transistori mängima.

"Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub, kõrge kuusik kohab..." alustas vanamoodne tenor nagu pilkeks.

Tõepoolest on kusagil rukkiväljad ja kuusik, aga sind veetakse mujale. Selline see elu on, vennas. Mitte ei saa aru, mida sinust küll tahetakse. Enne hoiti sind sügaval augus ja väikesed inimesed, valged lindid patsiotstes, viskasid sulle alla kompvekke. Nad olid ülal, nad naersid, nad võisid tulla ja minna millal tahes ja kuhu tahes. Vahel visati sulle imelikke nätsuvaid komme, mis hammaste külge kinni jäid. Siis udisid sa käpaga vahutavat suud kraapida ning seal ülal naerdi sind. Heledasti-heledasti, ja see tegi nagu valu. Nüüd aga viiakse sind veelgi imelikumasse kohta, kus sa sured. See on sinu saatus. See on sinu elu. Ja kunagi ei saa teada, mis oli selle kõige mõte.

..."

-

Trükiarv 28000.