Olavi Ruitlane kirjutab tagakaanele nii:

See raamat on diagnoos. Ma kardan, et kui Heikile poleks jumala poolt antud annet luua seda kõike kujundlikult, oleks me tublidel kaitsepolitseinikel tegemist fruktiga, kes oleks oma inimlikkuse juures ohtlikum ja läbinägelikum kui Polistshuk ja Pae tänava pommimees kokku.

Kuradile ulme - just täpselt niimoodi inimese aju funktsioneeribki. Nagu seal on kirjas - kõik "esmane", mis inimeksistentsiks oluline, on seal reas ka kõik ülejäänu ja abstraktne, mis inimesel "esmast" taluda avitab. Kohati esitab kujutelm end tõepoolest reaalsemalt kui fakt.

Lugege vend Vilepit, pimedad! Valgus ei olegi nii hirmus!