Kaua pidi Viboane oma kartlikku seltsimeest julgustama ja trööstima, enne kui ta sai niipalju julgust, et hakkas tasakesi rääkima.

«Tondiloss on päris tontide asupaik,» algas ta viimaks tasa, nagu kardaks, et kaelamurdjad valjemat kõnet kuuleksid. «Oma lapsepõlves juba kuulsin emalt, et suures Kannevere laanes olla hirmus maja, kus vanasti elanud väga kurjad saksad, kes vaestele inimestele teinud ütlematut ülekohut. Kui need ära surnud, siis ei ole keegi enam sinna elama läinud. Kadunud sakste vanem poeg ehitanud enesele uue lossi, praeguse Kannevere mõisa, ja sellest ajast saadik jäänud loss Kannevere laanes üksnes tontide asupaigaks. Päeval olid uksed ja aknad ikka kinni, enamasti päris kinni müüritud, aga öösel läksid need iseenesest lahti, ja kui keegi üle läve sisse astus, siis vajusid uksed iseenesest ta taga kinni ning ükski inimene ei näinud iialgi enam julget sisseastujat - ta oli tontide roog. Ma ise tundsin üht julget meest meie kuulsa vanema Lembitu soost, kes tahtis näha Tondilossi. Ta võttis vaga mungakese ühes, et see heidaks tontide vastu püha ristikest ette ja vangistaks nende väge, aga ta ei tulnud enam tagasi. Teda on mitmed sõbrad otsimas käinud, ja kes neist julgenud lossi uksest sisse minna, on ikka kadunuks jäänud. Öö ajal on imelikke hääli kuuldud, nagu ohkamisi ja appihüüdeid - üldse kõik see lugu on nii õudne ja hirmus, et nüüd enamgi keegi eluarmastaja meelega Tondilossi ligidale ei lähe... Seal valitseb seletamatu kuri salajõud, mingi igavene vanne lasub ta peal.»

«Niipalju võib veel siia lisada, et see koht asetseb Järva- ja Harjumaa piiri ligidal, mõni verst Paide-Tallinna postmaanteest eemal soos ja tänapäeval kannab Kaotla nime. Juba see nimigi ütleb, mis selle kohaga on sündinud.»