Optimistlikud kujutelmad sellest, kuidas inimene mõistlikumaks muutub ning looduse ja tsivilisatsiooni vahelise vastuolu kõrvaldab, on lootusetult liiva jooksnud. Juba seitsmekümnendate aastate algusest on troopilisi vihmametsi armutult raiutud ja maha põletatud, Aafrika savannide loomaradadel raugeb aegapidi sebrade, gnuude ja antiloopide miljonitesse ulatuvate karjade tulv. Merede ja ookeanide veepeegel kattup õlivaibaga, jõed muutuvad heitmetest ja mürgistest ainetest tulvil heitveekanaliteks. Happevihmadest saastunud Skandinaavia järvedest kaob elu, Kesk-Euroopa mägimetsad kiduvad tehaste ja jõujaamade mürgiste heitgaaside hingusest. Õnnelikumad loomaliigid elavad ka kolmandal aastatuhandel, aga nad ei saa olla kindlad oma tulevase saatuse suhtes. Tapatalgud loomade vastu on küll minevik, kuid nende elupaikade hävitamine jätkub. Enam kui 100 aastat tagasi lähetas üks indiaanipealik Ameerika presitendile sõnumi, mis mõne aasta eest paljudes ökoloogiaajakirjades uuendatuna üle kogu maailma levis. Sõnum sisaldas hulgaliselt elutarku mõtteid, millest olulisimat kandis lõpplause: »...kõik, mis elusolendeile eales osaks saab, tapab ka selle maa poegi endid.» Raamatu kaanelt