Härra Pidulik oli äkki otse pea kohal silmanud koletist. Paanikas hüppas ta vankrist välja ja langes sügavikku. Nüüd lamas ta seal ega julgenud liigutada. Siis toksas teda midagi märga.

Nina? Koletise lõuad?

Alles siis sai härra Pidulik täpsemal vaatlusel aru, et koletu elukas oli kõigest lammas, kes puhkas tema kõrval rahupesas. »Nagu sein, millest võib kinni hoida ja end päästa,» mõtles härra Pidulik. «Peatada nagu sõidukit? Jah!» Ja juba haaraski ta mõlema käega lamba villast ning sikutas end ülespoole.