Meie olime need, kes pidid maksma, mõtlesin ma. Ema. Euke. Shawn. Me olime saanud vermeid, haavu ja ajupõrutusi, meie jalad olid põlema pandud ja koljud lahti lõigatud. Me olime elanud ärevuses, omamoodi pidevas hirmus, meie aju oli kortisoolist üle ujutatud, sest me teadsime, et see kõik võib meiega iga hetk juhtuda. Sest isale oli usk alati ohutusest tähtsam. Sest ta uskus, et tal on õigus, ja see usk püsis – pärast esimest autoõnnetust, pärast teist, pärast õnnetust vanarauakonteineriga, tulekahju, kaubaaluseõnnetust. Meie olime need, kes lõivu maksid.