Virve Osila luulekogu “Hajameelsus” (2010) on sügisehõnguline. Kaanelt vaatab vastu sügisene park. “Keset tuules tihenevat lehesadu / pisarniiskeks (pisut!) muutub meel, / aga kurbusega ühteaegu adun / sammu kergenemist sügisteel.” Kas vihje, et hajameelseks muutub inimene siis, kui on jõudnud oma elusügisesse?