Kaks põlvkonda, üks valu. Ema, kes õpib oma tütre eest hoolitsema, tütar, kes õpib mitte kaduma, samal ajal kui kumbki neist võitleb omaenda kummitustega. Lugu vankumatust armastusest, mille Virginie Grimaldi on kirja pannud talle nii omase huumori, sügavuse ja helluse eksimatu sulega.

Diane’il on alati olnud lihtsad unistused: abikaasa, kaks last ja töö, mida ta armastab – seda on rohkem, kui ta julges loota. Päeval, mil abikaasa ta maha jätab, kukub tema maailm kokku.

Keskendudes omaenda valule, ei näe ta sama katuse all toimuvat tragöödiat. Toas, mis on kõigest mõne sammu kaugusel, on tema tütre naer vaibunud. Ka kuueteistaastasel Lou’l pole kerge, kui teismelise maailmavalu ja suureks kasvamise hirm ta elu peapeale keeravad. Kasuks ei tule ka see, et tema esimene suur armastus ta südame murdis.

Kui Diane seda lõpuks märkab, on ta valmis tegema kõik, et Lou’d aidata, isegi naasma minevikku, mille eest ta on põgenenud, riskides lahti rebida haavu, mis pole kunagi paranenud. Koos peavad ema ja tütar kõndima õrnal köiel, õppides esimest korda hoidma teineteisel käest, et hakkama saada raskustega, mida saatus nende teele võib heita.