Viiekümne kahe aastase lahutatud mehe kohta on ta enda meelest lahendanud oma seksimured üsnagi hästi. Iga neljapäeva pärastlõunal sõidab ta autoga Green Pointi. Täpselt kell kaks vajutab ta Windsor Mansionsi sissepääsu ees kellanupule, ütleb oma nime ja siseneb. Number 113 uksel ootab teda Soroya. Ta läheb otsejoones meeldivalt lõhnavasse, sumedalt valgustatud magamistuppa ning riietub lahti. Soraya ilmub vannitoast, libistab hommikumantli seljast ja poeb tema kõrvale voodisse. «Kas sa igatsesid mu järele?» -- «Ma igatsen su järele kogu aeg,» vastab ta. Ta silitab Soraya päikesest puutumata meekarva pruuni keha; keerab ta selili, suudleb ta rindu; nad armatsevad.

Soraya on pikka kasvu ja sale, tal on pikad mustad juuksed ja säravad sõstrasilmad. Teoreetiliselt võiks ta vanuse poolest olla Soraya isa, ent teisest küljest võib ju isaks saada ka kaheteistkümneaastaselt. Ta on olnud Soraya klient üle aasta; naine pakub talle igati rahuldust. Keset nädala kõrbe on neljapäev muutunud luxe et volupté oaasiks.

Voodis ei ole Soraya eriti kirglik. Õieti on ta loomult üsna vaikne, vaikne ja vagur. Vaadetelt on Soraya üllatavalt moralistlik. Teda riivavad avalikus rannas rindu («udaraid», nagu ta neid nimetab) paljastavad turistid; tema arvates tuleks hulkurid kinni nabida ja tänavaid pühkima panna. Seda, kuidas Soraya selliseid vaateid oma tegevusalaga ühitab, ta ei küsi.