Sarjas «Mina ise» on ilmunud kolmas raamat «Häälikutark II», milles SÕNALAMMUTUSTÖÖKODA jätkab mängu. Kas eelmist raamatut uurides tuttavaks saanud häälikud on mudilasel kõik meeles või mitte, sellest pole lugu. Piisab, kui täiskasvanu öeldud või lapse enda leitud lihtne sõna laguneb häälikuteks. Tasapisi hakatakse määrama, mitu häälikut on sõnas ja mis järjekorras nad kuulduvad. Läheb sõna lagundamine ehk häälimine juba ladusalt, asutakse uurima häälikute pikkust. Küllap pole otstarbekas nii väikestelt oodata eesti hääliku kolme pikkuse eristamist. Piisab, kui ta märkab, et häälikud saavad kõlada kas lühikeselt või pikemalt. Hiljem õpitakse lahus hoidma täishäälikuid ja kaashäälikuid, tutvutakse häälikuühenditega – ikka kuulmise järgi.

Uuritavat sõna aitab meeles pidada pilt. Aga saab kasutada ka noope, kui teate, mis need on, või suvalisi esemeid (neli häälikut, neli mänguasja reas). Võib joonistada häälikupesasid. Näiteks metsas jalutades võib oksaraoga liivateele joonistada KÄBI märkimiseks neli häälikupesa.

Seda raamatut jätkub terveks aastaks. Neidsamu lehekülgi võib ja tulebki ikka ja jälle uuesti uurida. Ükskord on laps juba nii suur, et võib uurida sõna ja lause vahekorda. Juhtub, et laps ei mäleta, mida alles eile õppis. Olgu tal õigus eksida ja õiget vastust avastada.

Mõtlemisprotsessi käimasaamine on vaevarikas, ent vaev leiab tasu...