Ligeti «Atmosfääride» esiettekanne 1961. aastal Donaueschingeni muusikapäevadel kutsus esile sensatsiooni ja sestpeale on «Atmosfääre» peetud meie sajandi tähtteoseks. «Atmosfäärid» koosneb erisugustest pindadest nagu abstraktne maal. Schönbergi -ideed edasi arendava vormina peetakse teost sageli tämbrimuusikaks. Ometi on tämbrid ja nende muutumine vaid abivahendiks väljade identiteedi loomisel. Teose «sõnum» peitub väljade suhtes; selles, millised väljad üksteisele järgnevad. Ligeti ise rõhutab ühes intervjuus: «Tämbri ja dünaamika modifikatsioonid on enesestki mõista väga tähendusrikkad, ent neist moodustuvate kujundite esileküündimine on veelgi olulisem. Meloodia, harmoonia ja rütm ei moodusta reaalset «sündmust». Toimuv sarnaneb pigem heli «molekulaarse seisundi» aeglase järkjärgulise transformatsiooniga või kaleidoskoobi mustrite vaheldumisega. Minu meelest see on see, mis on «Atmosfäärides» uus. Tämbri osa liigselt rõhutada oleks pealiskaudne.»