Ühel talvisel ööl, kui paps tõmbas und,

Tundis grühvlilaps igavust. Lemmetas lund.

Sai ühtäkki julgust täis Grühvli poeg.

Hiilis koopast ta välja, sest mida küll loeb

Tubli poisi jaoks tuisuilm, tuhisev tuul?

Nõnda metsa ta sattuski talvekuul . . .

Ahaa! Ohoo! Looklev rada on maas!

Kuhu viib see küll mind? Ta uuris taas raas,

Ning tee teda kellegi sabani viis . . .

Kas tõesti see olla võib Suur Halb Hiir?

Ühel tormisel ööl ei kuula väike Grühvli poeg isa hoiatusi ja hiilib koopast välja lumisesse metsa. Sest ega Suurt Halba Hiirt ju päriselt olemas ole . . . või äkki on?