Hermann Göring (1893-1946) oli I maailmasõjas mainekas jälituslendur. Hitleri liikumises nägi ennasttäis eneseimetleja uut šanssi kangelastegudes. Karjäär tähendas talle võimu, luksust ja suurejoonelist elustiili. Pärast II maailmasõda mõistis Rahvusvaheline sõjatribunal Nürnbergis ta surma. 15. oktoobril 1946 võttis ta oma vangikongis mürki.

Joseph Goebbels (1897-1945), kelle unistus kirjanikuoreoolist ei täitunud, süüdistas ebaõigluses kogu maailma, aina otsides vastust küsimusele – mis on elu mõte. Ta uskus selle olevat leidnud Hitleri särava jüngrina. Pärast Hitleri enesetappu mürgitasid Joseph ja Magda Goebbels 1. mail 1945 oma kuus last ja iseendid.

Nende kahe täiesti erineva karakteri näitel selgitab Dieter Wunderlich, kuidas jõuti natsionaalsotsialistide hirmsate kuritegudeni, kusjuures tegemist polnud sugugi väljaspool ühiskonda olevate koletistega, vaid ikkagi karjeristidega, kes nädalavahetustel mängisid oma lastega täpselt niisamuti, nagu teisedki armastusväärsed perekonnaisad.