Võpatasin ärkvele. Kuulsin iidset tammeust kaeblikult kriiksuvat. Korraga turgatas mulle pähe, et öine külaline ei hiilinud ega püüdnud end varjata. Ta teadis täpselt, kuhu läheb ega hoolinud sellest, et teda võidakse kuulda.

Teadmata miks, kippus mu käsi värisema. Kobasin öökapil seisvat lampi ja läitsin selle. Oli küll rumal karta ning ma mõistsin: vabisesin üksnes seepärast, et olin nii järsult unest üles ehmunud ning et alt hallist kaikusid kesköötunni saabumist märkivad kumedad kellalöögid - täpselt nõnda nagu eelmisel ja üleeelmiselgi ööl. Kaksteist pühaliktõsist lööki kumisesid tohutu hoone vaikuses jubedusttekitavalt.

Sammud üha lähenesid. Põrand krägises üha valjemini - ja korraga võttis maad vaikus. Keegi seisis teisel pool raskest ust; keegi, keda ma ei tundnud, kelle nägu ma ei näinud. Tajusin võõra ähvardavat lähedust ning mu kurk muutus kuivaks.