See raamat kõneleb kodus ja teekonnal kogetust, inimese maastiku- ja paigatunnetusest ning sellest, kuidas geograafilisest kogemusest võib saada kunst. Autor kirjutab oma elust, erakordse saatusega läti poisist ajaloo ristteedel, põimides köitvasse jutustusse talle omaseid keskkonnafilosoofilisi arutlusi. Tegu on ühtaegu sõja jalust emigreerunu autobiograafilise tagasivaate ning geograafi maastikusemiootilise analüüsiga.Kultuurigeograaf Edmunds Valdemārs Bunke (snd 1935 Liepājas) põgenes 1944. aastal koos vanematega läände ning emigreerus 1950. aastal Ameerika Ühendriikidesse.Doktorikraadi geograafia alal omandas ta Californias Berkeley ülikoolis. Ta on külalisõppejõuna õpetanud nii Suurbritannias kui ka Lätis. Professor Bunke on Läti Teaduste Akadeemia välisliige ja Läti ülikooli audoktor ning aidanud koostada Läti Televisiooni kultuuriprogramme. 2008. aastal autasustas Läti Vabariigi president teda ordeniga.