Toomas Liivi uut või järjekordset luulekogu - seekord millegipärast saksakeelse pealkirjaga «Achtung» - arvustada ei ole lihtne. Seda seepärast, et kõnesolev autor ei mahu hästi eesti luulemaastikku. Ta ei haaku trendidega, seisab kuidagi väljaspool ja on mingis väga olulises mõttes . Aga niisuguseid peab ka olema. Niisugused rikastavad eesti luule maastikku. Tõepoolest. Toomas Liivi võib võrrelda kas või Ingvar Luhaääre ( Valev Mirtemiga), kes eesti kriitika jaoks on alati olnud täielikult , ent kes ometi kujutab endast täiesti suveräänset kultuurifenomeni. Muuseas - Euroopas oleks Luhaääre/Liivi taolised autorid kirjandusteaduse maiuspala.

«Achtungi» arvustusest raamatu lõpul