Loo peategelane läheb sõpradega kaasa nende jahimajakesse mägedes. Millegipärast ei tule jahiseltskond õhtuks tagasi, saabub ainult nende hirmunud koer Luks. Ka järgmisel hommikul pole jahilisi näha ning peategelane asub neid otsima. Ootamatult leiab ta mägirajalt Seina - nähtamatu takistuse. Tal õnnestub Seinast mööda saada ja jõuda mägiaasale, kus on talu. Kõik on vaikne, mahajäetud, kaevu juures seisab kangestunult mees, käsi veevõtuks välja sirutatud, aias on kõik põõsad juba ära õitsenud... Ühel pool Seina on org ja kõik seal elanu surnud, teisel pool elav...

«Kui lõpuks kuristikust välja jõudsin, kuulsin järsku Luksi valukisa. Läksin ümber vaadet varjava haohunniku ja nägin, et Luks istus maas ja niuksus valu pärast. Ta koonult tilkus verd. Kummardusin ja silitasin koera. Värisedes ja haledalt vingudes surus Luks ennast minu vastu. Kui ma teda edasiminekule julgustasin, tõmbas ta saba jalge vahele, astus mulle teele ette ja tõukas mind tagasi.

Ma ei näinud midagi, mis võinuks teda nii heidutada. Tee, mis selles kohas kuristikust välja jõudis, kulges hommikupäikeses rahulikuna ja inimtühjana. Pahaselt lükkasin koera kõrvale ja astusin edasi. Õnneks oli Luks mu käiku aeglustanud, just nimelt õnneks, sest mõne sammu järel lõin lauba millegi vastu kõvasti ära ja põrkasin tagasi.

Luks hakkas jälle niuksuma ja surus end vastu mu jalgu. Jahmunult sirutasin käe ja puutusin millegi sileda ja külma vastu: ees oli läbipaistev ja jahe takistus täiesti tavatus kohas, kus ei saanud olla midagi peale õhu. Aeglaselt katsusin veelkord ja tundsin jälle, et mu käsi puudutas otsekui aknaklaasi. Nüüd kuulsin valju põksumist ja vaatasin ringi, enne kui aru sain, et kõrvus kajasid mu enda südamelöögid. Süda tundis hirmu enne, kui ise seda tajudagi jõudsin.»