UussĂŒnd

Piibel on seni saladuslik raamat, kuni me leiame vÔtme, mis selle avab. Siis lakkab ta olemast saladus ning temast saab sÔnum. On kaks sÔna, mis avavad Piibli ja need sÔnad on ELU ja SURM.
-
Surm on olnud lĂ€bi aegade mĂ”istatuseks: teadus on vĂ”imetu seletama, filosoofia muutub seda inimese vaenlast kĂ€sitledes poeetiliseks ja teoloogia jÀÀb ĂŒsna ĂŒldsĂ”naliseks.
-
Surm, too verejanuline vaenlane, alustas oma tööd juba inimkonna hÀlli juures ja on jÀlitanud lÀbi kÔigi sajandite kuni tÀnaseni vÀlja. Surm ei olnud Jumala loomingu osa ega ka mitte osa Jumala algsest plaanist.
-
Aga enne, kui vĂ”ime mĂ”ista surma olemust, peame mĂ”istma inimese olemust. Inimene ei ole fĂŒĂŒsiline olend. Inimene on vaim.
-
Piiblis on rÀÀgitud mitut laadi surmast, kolm neist on sellised, millega me kĂ”ik peaksime tutvuma: a) vaimne surm, b) fĂŒĂŒsiline surm, c) igavene ehk teine surm, mis tĂ€hendab vÀÀvliga pĂ”levasse tulejĂ€rve heitmist.
-
Kui Jumal ĂŒtles Aadamale: "... sest sel pĂ€eval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!", ei vihjanud ta mitte fĂŒĂŒsilisele surmale, vaid vaimsele surmale. Kui inimene poleks kunagi vaimselt surnud, ei oleks ta ka fĂŒĂŒsiliselt surnud.
-
Vaime surm tÀhendab saatana loomuse omamist.
Kui Aadam ja Eeva vĂ”tsid kuradit kuulda, sai kuradist nende vaimne isa ja nende vaimu tuli kuradi loomus. See on vaimne surm. Ja see loomus hakkas inimese perekonnas avalduma. Aadama ja Eeva esmasĂŒndinud poeg tappis oma noorema venna. Sellest ajast peale on inimene liidus kuradiga.