ödunud aegade kohta. Oli aegu, kus vasakukäelisus oli midagi väga vääritut, midagi, mis tuli tingimata ,,ära parandada“ ehk ümber õpetada. Raamat annab väikese ülevaate olulisematest vasakukäelisust puudutavatest küsimustest. Millal võime öelda, et inimene on vasakukäeline? Kuidas käelisust määrata? Kas vasakukäelise lapse peaks ümber õpetama paremakäeliseks? Vasakukäelise lapse vajadused lasteaias, koolis. Mida võiks teada vasakukäelise lapsega tegelevad õpetajad? Kuidas toetada peres kasvavat vasakukäelist last lapsevanemana? Mida võiks vasakukäeline ise enda kohta teada enne, kui ta paremakäeliste maailmas ,,lõksu“ langeb?

Kindlasti ei võistle see kirjutis teaduslike teostega, mida, tõsi küll, vasakukäeliste temaatika kohta eesti keeles eriti polegi. Püüan jagada oma tähelepanekuid, olles ise vasakukäeline ja oma pedagoogiameti tõttu saanud suurepärase võimaluse jälgida vasakukäeliste laste toimetamist ja toimetulekut koolis.

Raamatu lõpus on ka kokkuvõte vasakukäeliste küsitluse vastustest (tehtud aastatel 2014–2019),

Maarika Ruuse on lõpetanud TPedI pedagoogika ja algõpetuse metoodika eriala 1988. aastal. Ta on töötanud klassiõpetajana Luunja Keskkoolis, Melliste Algkool-Lasteaias ja Tartu Waldorfgümnaasiumis. Temalt on varem ilmunud raamatud ,,Aastaring I kooliastme kunstitundides“ (2011, Koolibri) ja ,,Teeme ise kaardid tähtpäevadeks“ (2015, Pegasus)."