Rikutuna paljude sama- ja veel rohkemate teistlaadi romaanide lugemisest, on raske kaasa heliseda Whartoni seletusega romaani peategelasest kui tüüpkujust ja selle kokkusobimatusest loo ülesehitusega. Lõpuks polegi sel erilist tähtsust. Romaani lugedes tunned, kuidas elu jooksul kogetu teeb sinust teistsuguse lugeja kui see, keda autor toona vaimusilma ees näinud, aga lugu on ajale vastu pannud, sest on säilitanud oma salapära, millele Wharton ongi kõige suurema panuse teinud. Sellest ka jutu lummus, sest kui palju alasti, “tühjajutuveski ainsa hingetõmbega jutustatud” (Wharton) heietusi sunnitakse meile iga päev peale.

Sestap oli kosutav lugeda heas tõlkes Whartoni salapärast, pimeduse valgel liikuvat lugu, õnnetu armastuse lugu, banaalsetki omas kolmnurkses trafaretsuses, magusalt vanamoodsat omas platoonilises rafineerituses, küünilist omas otsekohesuses. Peaaegu labaselt realistliku lõpuga, kus kibestunud torisejaks ei osutu noorusaja ebahaigena mahavirisenud “oma naine” vaid “elu armastus”, see, kelle juukseloki juhuslik puudutus armunud mehe põsel tolle mehe üleni värisema pani. Elu surmaeelseks kõrghetkeks kavandatud ülev enesetapp päädib enda vaevalise lohistamisega läbi järelejäänud päevade, pidevaks kaaslaseks äng ekslikust valikust, äng, millega nii harjutakse, et ta saab osaks elust, jooneks karakterist.

- Maimu Berg